Lugemiseks

Triinu Hiiemaa jagab oma saunakogemust:

Sauna minnes otsin soojust, rahu, puhastumist, uut algust.
Kuidas selleni jõuda? Saunas peab olema mõnus. Kui süda puperdab, pea hakkab ringi käima ja tekib tunne, et on mingi asi, mida teha ei taha, siis on midagi valesti tehtud. Saun peab olema parajaks köetud, mitte liiga kuumaks. Köetud puudega. Elektrikerised teevad küll võidukäiku, aga selles soojuses pole elu.

Mulle meeldib saunas käia. Alustan sellest, et ei söö kõhtu väga täis. Muidu ei jaksa laval olla.

Eesruumis juba tekib elevus eelootavast soojusest laval. Lähen lavale, viskan pikali, katan pea kuuseokstega. Torgivad sunnikud, aga lõhn ja meeldiv jahedus, mis hoiab pea kuumamast, kaalub torkimise üle. Pole vaja mingeid essentse leilivette lisada. Kuuseokste lõhnast piisab.

Vihtleja viskab leili …šššššahhhhhhhhhhhh. Soojus levib üle minu. ….pane veel üks leil…. šššššššahhhhhhh. Keha soojeneb aeglaselt, hakkan tasapisi higistama. Mõnus, soe, vaikne, kuulen tule praksumist ahjus.

Aitab, ajan end istuli, lähen loputan jaheda veega üle.

Istun eesruumis, puhkan. Tunnen, et võiks uuesti lavale minna.

Kuuseokstest „müts“ ümber pea. Šššššššahhhhhhhh, visatakse leili. Mina oma kuuseokstest mütsi all tunnen taas soojust üle keha levimas, seekord hakkan kiiremini higistama, sest esimese korraga on eeltöö tehtud. Rohkem ei taha leili, soojust ja niiskust on parasjagu. Olen laval, kuni tunnen, et aitab.

Loputan end jaheda veega üle ja lähen eesruumi puhkama. Lasen oma kaela töödelda, kangekaelsus kipub liiga tegema. Nüüd on lihased pehmed ja neile pääseb paremini ligi, et kaela pehmemaks saada.

Uuesti lavale. Kuuseoksad ümber pea, leili… , soojus levib üle keha. Natuke aega soojenen. Tundub, et võib vihtlema hakata. Vihad sahisevad vihtleja käes, toovad mulle sooja nahale ja lihastesse. Iga vihaliigutusega tunnen soojust organismi sisenevat. Keeran ennast selili. Leili, vihad sahisevad… soojus levib keha sees. Käed ja jalad on mõnusalt pehmed, tunnen pulssi kehas ühtlaselt pulseerivat.

Ajan ennast istuli, puhkan pisut. Lähen pesen ennast üle. Hõõrun ennast pesemise ajal loodusliku käsnaga õrnalt üle. Nahk saab puhtaks ilma seebitagi.

Kogu keha on pehme ja soe. Mitte üks vägi ei sunniks mind ennast jääauku kastma. Ei taha kaotada seda kehasse saadud saunasooja.

Lihased on lõdvestunud, tunnen, kuidas keha ennast ise sirgu ajab. Saab ajada, sest lihased ei hoia tagasi. Nägu on lõdvestunud ja naeratab. Tunnen, et väsimus on läinud ja asendunud toimekusega.

Kõht on tühi… on aeg kerge eine võtta.

Vaata videot või loe allolevast intervjuust, milline on Triinu Hiiemaa suhe saunaga.

Kas sa käid tihti saunas?

Ei käi.

Aga lapsena?

Nii palju kui me vanaema juures käisime, siis laupäeviti oli saun ja seal ma ikka käisin põhimõtteliselt sünnist saadik. Aga meelde on mulle jäänud sealt see, et saunas muutusid inimesed kuidagi avalaks. Kui me lava peal istusime, siis sai ikka igasuguseid jutte räägitud omavahel. Vihtlemine ja pesemine nagu mingit muljet ei avaldanudki, aga just need saunajutud olid need, mis meelde jäid.

Millest seal räägiti?

Kõigest. Absoluutselt kõigest. Maailmast ja inimesest ja iseendast. See oli ikka omaette ettevõtmine. Ei olnud nii, et sauh sisse ja sauh välja, ikka võtsime aega selle jaoks.

Kui sa võrdled omavahel erinevaid saunatüüpe, mida sul oleks sellest võrdlusest välja tuua?

Hästi raske on neid võrrelda, nii erinevad on kõik. Temperatuurierinevused, niiskuse erinevused, kus sa seal istud, kuidas sa seal oled, mis sa seal teed… Kuidagi võrrelda neid ei olegi eriti võimalik. Pole nagu võrrelda millegagi. Elektriküttega saun ja puuküttega saun: siin ma võin küll võrdluse tuua, et oleks nagu ühtemoodi, lihtsalt ühte kütad puuga ja teise paned elektrist soojenema. Aga see on nagu surnud saun, see elektriküttega saun, sa saad sealt küll mingisugust sooja, samas tal ei ole seda õiget niiskuseastet ja sealt ei tule seda õiget saunatunnetust. Vahe on sees, kui sa oled puuküttega sauna laval ja kui sa oled elektriküttega sauna laval.

Kõige eredamalt on meelde jäänud see saunakogemus kui ma puuküttega saunas tegin iseendale vihtlemist. Olin üksinda lava peal ja tegin iseendale vihtlemist. Kasutasin männivihtasid, sest männivihad on seedeelundkonnale head ja tahtsin oma kõhtu natukene turgutada. Nagu ma saunaseminaridel õppisin, nii ma seda tegin ja isegi niivõrd see vihtlemine ise ei ole meeldejääv, vaid see, kuidas ma ennast järgmisel päeval tundsin. Kui mul tavaliselt on kõhus teatud piirkonnas ikka valulikkus või valulik koht, siis järgmisel päeval oli mul täiesti terve inimese tunne – polnud mingisugust valu kuskil. See oligi see järeltunne, mis on kõige eredamalt meelde jäänud – täiesti käegakatsutav, kogetav heaolu saunast saaduna: see ongi nagu see, mis on kõige eredamalt meelde jäänud. Muidugi nendest igast saunaskäigust tuleb mingi erinev kogemus: jälle saad teada, et ahhaa, mul on siin nüüd midagi niisugust ja seal naasugust, nüüd tekkis selline kogemus või selline tunne, aga see on, jah, kõige eredamalt siiamaani meelde jäänud.

Milline on üks õige tunne pärast sauna?

Ma arvan, et õige tunne ongi see, et oled oma murekoormad maha laadinud ja seljataha jätnud ja võid alustada uuesti oma tööde ja tegemiste ja eluga.

Nii öelda puhtalt lehelt

Puhtalt lehelt, jah. Hing on puhas, keha on puhas, hea on olla. Kui oled seal õigesti vihelnud ja asjad õigesti teinud saunas, siis sealt ei saa mornilt välja tulla või kuidagi vimma kandes välja tulla.

Vaata videot või loe allolevast intervjuust, milline on Anne-Mai Andre suhe saunaga.

Kuna vene ajal oli kodus  pesemistingimustega nagu oli – eriti ei olnud: külm vesi oli ainult, siis ma käisin mingi periood üle päeva saunas. Isa ütles, et ma pesen oma naha maha niimoodi.

Kus saunas sa käisid?  

Kalma saunas.

Kas mujal ka või põhiliselt seal?

Kuna see oli kodu lähedal siis põhiliselt seal.

Kas seal oli vihtlemine ka või käisid sa seal ilma vihata?

Vihtlemine käis ikka asja juurde, kes siis ilma vihata sauna läheb.

See vihtlemine siis käis…

Ikka nii, et ohtralt leili ja hoolega vastu keha pekstes ja nüpeldades.

Võib õelda, et see oli selline peksuvihtlemine?

Jah

Kas sa suitsusaunas ka oled käinud?

Jah, mul on olnud elus üks kord võimalus proovida suitsusauna. See oli juba päris mitmeid aastaid tagasi. Käisime seltsonnaga, meid võis olla 10 ringis, Pilgusel, Saaremaal suitsusaunas. Kui võrrelda suitsusauna ja tavalist sauna, kus varem olin käinud, siis need on nagu öö ja päev, kaks täiesti erinevat. Suitsusaunas oli leiliruumis hästi palju avarust. Tavaliselt on maasaunad sellised, kus leiliruum on hästi ahtake ja pesemisruum, kuidas kellelgi. Aga seal saunas oli leiliruum hästi suur ja avar ning sinna mahtus päris palju inimesi korraga.

Milline on sinu elu kõige parem saunakogemus?

Ma ütleksin, et see suitsusauna oma ja samas ka see viimane saunaskäik, mis oli puuküttega tavasaun. Seal tehtud saunatehnikad jätsid mulle kustumatu tunde. Mitte see puuküttega saun iseenesest, vaid see, mis me seal saunas tegime.

Mis te seal saunas tegite?

Vihtlesime nii, nagu on õige. Ei toimunud seda vastu keha vihaga peksmist.

Mis tunne on pärast sellist õiget vihtlemist?

Väga hea tunne on. Keha on rahulik, tasakaalus, sellist jooksvat mõttejada ei ole peas. Uni on hea, hästi sügav.

Ma olen aru saanud, et me vahel isegi ei taju, kui me ei maga ennast välja. Sügavat unefaasi jääb väheseks või jääb see üldse vahele. Peale sellist sauna on uni ääretult rahulik ja väga-väga sügav.

Kui sa võrdled omavahel suitsusauna, puuküttega sauna ja linnasauna, mida sa nende puhul oskaksid välja tuua?

Suitsusauna leil on hoopis teistsugune kui on puuküttega sauna või linnasauna leil.

Mille poolest ta erineb?

Ta on selline mahe, ei hammusta nahka. Kuigi ma algul arvasin, et ma üldse ei higista, leili pole ollagi, aga tegelikult vesi jooksis korralikult. Võiks öelda ojadena.

Suitsusaunas on palju madalam temperatuur kui puuküttega saunas.

Kuidas on hingata suitsusaunas?

Ma arvan, et täiesti normaalne. Sellepärast, et kordagi ei tekkinud probleemi, et oleks mingi hingamisraskus.

Kas see ka erineb kuidagi teistest saunatüüpidest?

Jah, selle pärast, et kui sa oled linnasaunas, kus on palju rahvast ja leil aetakse ülesse, siis seal on ka niivõrd palju niiskust, et see hakkab kuidagi hingamise peale, on kuidagi vesine.

Milline saunakogemustest oli sinu jaoks kõige võimsam ja mille poolest?

See kõige viimasem saunaskäik. Võib-olla osaliselt ka selle pärast, et see oli kõige viimane, aga see, mis me seal tegime, see jättis sellise väga kustumatu elamuse. Kui me olime higistanud kolm korda järjest, siis selle tulemusena hakkas kehast välja tulema sinna kogunenud külm ja niiskus. Ühel hetkel sain aru, et mu ümber on jäine õhk, mis tuleb keha seest välja. Võin isegi öelda, et see jahedus tuli lausa luu tasemel minu seest välja. See oli hästi üllatav. Varem ma ei olnud mitte midagi sellist kogenud.

Nii, et nende paljude aastate jooksul kehasse kogunenud külm ja niiskus tuli välja?

Jah.

Vaata videot või loe allolevast intervjuust, milline on Hindrek Jermanni suhe saunaga.

Milline Sulle kõige rohkem meeldib saunadest?

Vaieldamatult on see muidugi suitsusaun, aga kes seda siin tänapäeval nii väga Tallinna lähedal eriti võtta saab. Õnneks oli mul kogemus üks aasta tagasi Setomaal Ostrova külas, kus mind kutsuti pererahva poolt korralikku suitsusauna ja see kogemus oli võimas.

Kas sa panid tähele, kas seal saunaskäigu jooksul järgiti mingeid traditsioone?

Ma pean tunnistama, et ei. Ma usun, et meie tänapäeva inimeste kodune kasvatus on selline, mis on suhteliselt saunavaene ja nende kommete vaene. Saunakombestikku ja -traditsioone tunnevad ikka  väga vähesed inimesed. Sealgi oli näha, et pigem kuulati minu nõuandeid, et mida ja kuidas peaks tegema. Ühest küljest sai jagatud natuke nõuandeid ja samas ka viheldud oma töökaaslast improviseeritud vihtadega, mis olid tehtud põllu pealt kätte saadud heinast. Tundsin väga puudust sellest, et keegi mind vihtleks, aga üldkogemus ja see tunne, mis sellest saunast sai, oli väga võimas.

Mida ma olengi vaadanud, et võrreldes suitsusauna meie tänapäevase „traditsioonilise“ saunaga, mida kaasaja inimesed tunnevad elektri- või puiduküttega sauna nime all, siis seal on kõik vastupidi.

Kui suitsusaunas on väike riietusruum ja hästi suur leiliruum ehk keriseruum, kus seda leili saab, siis meie kaasaegsed saunad on nii imetillukesed, et seal ei ole võimalik lamada. Äärmisel juhul kaks inimest suudavad seal kõrvuti istuda. See kõik on nagu pea peale pööratud.

Räägi oma kõige paremast saunakogemusest üldse?

Ma väga siiralt loodan, et see kõige parem on alles ees, aga siiamaani üks parimatest, mida me oleme siin koos läbi teinud, oli selle aasta jaani paiku, kui sai seltskonnaga käidud tegemas spetsiaalset vihtlemist, mis on mõeldud ainult üks kord aastas tegemiseks. See kogemus ja see tunne peale sauna kui sa sealt välja tuled ja tunned, et sul on nüüd energiat terveks ülejäänud aastaks, seda on väga raske sõnadesse panna.

Pahatihti ongi tunne, et inimesed tegelikult otsivad mingisugust lahendust, kuidas endale heaolu tekitada, sootuks valedest kohtadest. Läbi mingite mõnuainete või mõne muu asja, aga selleks ei ole vaja midagi muud enamat kui lihtsalt käia ja saada üks korralik saun.

Mis selle üks kord aastas tehtava saunarituaali eripära on?

Siin võiks rääkida nüüd pikalt, ja ma arvan, et see oleks õppematerjali küsimus, mida tuleks juba kursusel läbida, aga ennekõike on see tehnika: kuidas viheldakse, millist piirkonda vihledakse ja millises järjekorras seda tehakse. See kõik kokku annabki lõpuks selle tulemuse.

Ma olen käinud suitsusaunas, tavalises puiduküttega saunas, ühissaunas ja ka elektriküttega saunas. Seal on väga suur erinevus ja seda mitmel tasemel, alates sauna ehitusest kuni soojani ja selle tunde saamiseni, mis sealt leilist tuleb. Seal on väga suur vahe.

Nagu ma aru saan, siis kui saunaskäimine toimub õigetel alustel, siis pärast saunast välja tulemist…

Kuidas oleks seda kõige paremini sõnadega selgitada. Eesti keeli on üks hea ütlus selle kohta: „Oleks nagu uuesti sündinud.” – see on see tunne, mis sealt tekib, peale seda sauna.